teisipäev, jaanuar 15, 2013

Forgive and forget...

Olen ikka arvanud, et ma ei ole enam rumal tüdruk. Viimasel ajal ei ole ma enam selles nii kindel. Liiga palju on inimesi, kes usuvad uskumatut ja veel rohkem on neid, kes seda uskumatut usutavaks räägivad. Arvasin, et olen targemaks saanud ja ei kuku kolinal aukudesse, mis on okstega kaetud. Siiski see juhtus. Ja ma kukun jälle ja jälle. Ja mis on veel kõige müstilisem, ma olen nõus kukkuma. Ma olen nõus haiget saama, ainult selle nimel, et tunda viivuks seda imelist tunnet, kui sa siiralt usud uskumatut...
Ma ärkasin ellu. Ma tundsin jälle, ma nutsin jälle, ma naersin nii nagu ei kunagi varem. Ja ma tundsin ennast kõige õnnelikuma inimesena maa peal. Kõik nägid seda. Mingi hetk leidsingi enda seest selle millegi, mis aitas mul olla rahul iseendaga ja kõikidega minu ümber. Ma ei kartnud enam. Ma ei karda enam. Olen omandanud teatavat sorti hulljulguse. Midagi mu sees ütleb mulle alati võidelda iseenda eest. Ja ma suudan seda teha. Sest ega mitte keegi teine seda ei tee, mitte kunagi.

Arvasin, et ma ei ole enam rumal tüdruk.

Ed Sheeran - Give Me Love

Kommentaare ei ole:

Tartu. Ülikool. Mulle ei meeldi Tartu

See, mida ma praegu teen on nagu see, millest ma unistasin.. või noh, mõtlesin 2 aastat tagasi. Et ma istun siin kodus öösel arvuti taga täh...