Viimane Batmani film pani ikka igasugused mõtted jooksma. Eriti ebameeldivad.
Film oli vapustav, sõna otseses mõttes. Vahepeal mõtlesin, et pärast seda peab antidepressante võtma hakkama.
Jah, see Batman ja "pahad" on väljamõeldud, aga tegelikult see kurjus, mida seal filmis kujutatakse, ei ole ebareaalne. See üleüldse kõige reaalsem selle juures. Ma olen päris kindel, et paljud saavad sellest kurjusefilmist tõukeid igasuguste erinevate haigete plaanide elluviimiseks. Kindlalt!
Mis ongi kõige jubedam.
Pere ja sõbrad ja armastus ja elu rõõmsad hetked tundusid seda filmi vaadates suure nullina.
Kui palju on neid inimesi maailmas, kellel ei ole mitte midagi. Jah, sellise mastaabiga "trikkide" jaoks on vaja palju raha ja veel rohkem võimu, aga siiski toimuvad maailmas asjad, mille vastu me keegi pole kaitsud.
Mõttetu on siin isegi välja hakata tooma erinevaid sündmusi ja inimeste väärastunud mõttemaailma. (Batmani esilinastus Ameerikas...)
Mulle meeldis see film. Kogu see võimas vaatemäng kinoekraanil andis tõelise elamuse. Eks ma lihtsalt olen juba kord selline inimene, kes kõike omal nahal tundmiseks üritab kõike läbi elada.
Trieri "Melanhooliat" ma isegi ei hakka vaatama, sest ma olen enam kui kindel, et ma läheks lolliks. Kindlalt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar