Vitas

Vitase filosoofia album on ikka üle kõige noh!!

Folk

Ja keda need tuuled mu juurde see folk tõid?
Kadunud inimese nagu J.J.
Käskis helistada, aga mai usu, et sa seda teen.

Ma loodan, et mul pole teda vaja...

My own bloody prison

Ma ei teagi miks ja millest põhjustatud, aga nägin eriti halba unenägu. Keegi pole seda siiamaani kuulda tahtnud aga ma pean selle enda seest välja saama. Ilmselt oli omajagu selles mu 37,8 kraadi palavikku ja Discovery Investigationi mõrvalugusid. Jah, ma tean, olen sõltuvuses sellest kanalist ja nendest haigetest müsteeriumitest.

"Läksime kõik maale, see ei olnud kellegi tuttava maakoht. Aga me läksime perega ja Jan oli ka. Talv oli ja lund olid kõik kohad täis. Meil oli seal mingi väike majakene, palkidest. Mina läksin üksinda õue, ma ei tea mida ma sinna tegema läksin, aga ma läksin. Järsku läks trall lahti, mingi auto sõitis mööda ja kari inimesi jooksid sellele järgi. Mõne aja pärast jäi vaikseks ning ma jäin jälle üksi. Kuidagi oli selle tee peal mingi teine auto, mis oli ära mõlgitud ning mahajäetud. Siis ma vedasin selle sealt minema (!!!!!) ning lükkasin kuskile võssa, tee pealt ära. Samal ajal tuli keegi sinna. Ma hakkasin tagasi koju minema, aga ta tuli mu juurde ning ütles, et ta leidis mingi telefoni, et kas ma ei tea kelle oma see on. Ma ütlesin, et ei tea ja tahtsin edasi minna, aga ta ikka ei jätnud järgi ja tuli ikka, et mis su number on, et ta helistab selle telefoni pealt mulle, et siis on näha, kas see kellegi tuttava oma on. Mina ei tahtnud ja siis tuli sealt tema selja tagant veel üks kutt ja nad hakkasid mulle järgi tulema. Siis see esimene kutt tuli ja tõstis mu õhku, jauras, et ära mine ära, et teeme midagi, mina juba kartsin. Ütlesin, et ei, ma pean koju minema ja tahtsin minema kõndida. Siis ta lõi mind esimest korda. Ma kukkusin maha ja see teine kutt tuli ka appi talle. Peksid mind ja ma üritasin vastu peksta aga ma ei jõudnud. Üldse mingit jõudu ei olnud. Kuidagimoodi ma ikkagi sain nede haardest lahti ja jooksin koju. Aga kodus kedagi ei olnud. Kõndisin paanikas seal ringi, mõtlesin, et kus kõik on ja siis ma nägin neid akna taga. Väga suur paaika!!!!! Ma ei teadnud ju kust nad tulevad ja palju neid on. Jooksin üles ning üks ronis juba peaaegu aknast sisse. Lõin teda jalaga näkku ja tagusin ta käsi kui ta veel aknalauast kinni hoidis. See kukkus alla. Aga siis tuli teisest aknast mingi teine tüüp ja seal ma ei saanud enam midagi teha. Võtsin telefoni ja helistasin Janile. Enne veel kui ta minuni jõudis ja ma surma sain. Ütlesin Janile, et ma oleks tahtnud temaga ikka kogu elu koos olla ja mul on nii kahju."

Siis ma sundisin ennast üles. Hästi palav oli ja liigutada ei jaksanud, nagu unenäos. Kraadisin, palavik. Mõtlesin, et kas mu uksed ja aknad on vastupidavad. Nii jube lihtsalt.

Tunni aja pärast panin televiisori käima ja keerasin Discovery Investigationi peale. Just hakkas "FBI files". Jess.

Here today and gone tomorrow

AAA - All Access Areas ja meloni siider.

Ma ei teagi, mida öelda.
Ma olen nii pettunud mõnedes inimestes.
Tundub nagu pingutaksin mõtteult.
Tegelikult ma ei pingutagi, see ei ole pingutus, see on reaalne vajadus.
Mitte et ma mõtleks mingeid asju välja, mis teha. Ei.

Tundub, et ma tahan selliseid asju, mida ma ei peaks tahtma.
Ma tahan väikeseid endaid. Ma tahan, et mul oleks armastav mees. Ma tahan kodu, ma tahan kõike. Ma ei saa kunagi kõike. Mitte iialgi. Selleks, et teha karjääri, selleks ma peaks olema üksi, ma ei tohiks kellegagi koos olla. See on minu eriala konks. Selleks, et saada lapsi, selleks pean ma oma töö jätma. Mida mul tegelikult polegi.

Aga ma tahaks kõike teha. Elu on nii lühike, et midagi tegemata jätta oleks patt. Ma ei taha elada oma vanaduspõlve ja kahetseda, et ma ei käitunud oma intuitsioonide järgi. Sest ma ei tea. See on ebareaalne, mis minuga toimub, mida ma tahan, see on nii ebaaus. Keegi, kes ei taha, kes ei mõtlegi selle peale, saab ja see, kes tahab nii väga ja on valmis, see ei saa.

Ei saa.

Fowles, John "Liblikapüüdja"

"Milline jõud peitub naistes! Iialgi varem pole ma tundnud endas niipalju mõistatuslikku jõudu. Mehed on vaid viletsad vennikesed.
Jõu poolest oleme küll nõrgukesed, kõigis asjus nii abitud. Isegi veel tänapäeval. Aga me oleme tugevamad kui nemad. Suudame taluda nende julmust. Nemad meie oma taluda ei suuda."

Lõpuks ajas nii vihale see raamat. Ja siis jõuab reaalsus, et selliseid inimesi on päriselt ka olemas. Väga hull ikka.