It's 3 a.m. and here I come, so you should probably run

Õnneks on suvi ja mul on kurk haige. Tavaliselt ma nagu suvel haige ei ole, aga nüüd siis läks nii. Seda ma ütlen, et see Actimeli ülistamine on küll suhteliselt puusse üritus. Joo või ära joo, ikka saad endale asjad külge. Mis tugev ma nüüd olen siis? Kurk haige, enesetunne suht niru ja homme hommikul kell 6 on väljasõit. Praegu tahaks küll ainult pikutada ja magada, et see võimalikult kiiresti üle läheks.
Kui aus olla, siis üldse mitte mingit tuju ega ärevust pole praegu sinna Euroopasse minna, pigem hirm ja sellised ebameeldivad emotsioonid. Ei oskagi öelda, miks see nii on. Nii kaua seda planeerinud ja kõik mitu orda ajust läbi jooksnud, et ei oskagi enam midagi head ega halba oodata.
Tahaks kodus "Hüljatuid" vaadata ja magada. Ainult magada.

.

"Neid vagusid, millest te praegu rääkisite, on vedanud kirglik noorus kõigil aegadel. Kirgede, naudingute taga on alati pisut süümepiina. Seetõttu evangeelium, see õnnetute alatine abimees, ongi andnud meile, õnnetutele naistele, toeks tähendamissõnad eksinud tütarlapsest ja abielurikkujast naisest. Seepärast, pean tunnistama, mõeldes oma nooruspäevade meeletustele, arvan ma teinekord, et jumal annab mulle andeks, sest kui ma ka pole väärt lunastust, siis vähemalt on minu kannatused need hüvitanud. Aga teil, mida on teil karta? Teile, meestele, annab ju kogu maailm andeks ja skandaal isegi õilistab teid."


Dumas

Greete ostis auto

Üksaasta, kui mul oli sünnipäev, siis ma olin kellegi teise sünnipäeval, kaugel idaläänevirumaal, Kohtla-Järvel.
Enne seda muidugi, iseenesest mõista, käisime Kaberneemes alasti ujumas. Hullult äge on ikka ilma riieteta ujuda, ükskõik missuguste riieteta.
Teel Kohtla-Järvele, surprise, surprise, kuulasime Lenny Kravitzit muidugi ja ma jäin magama. Pime oli juba ja sünnipäev hakkas läbi saama. Ja Reelika polnud mulle ikka helistanud. Ma nii ootasin, et Tema mulle helistaks, kõige parem peaks ikka ju helistama, mitte sõnumit saatma, või veel hullem, orkutisse kirjutama. Oi, ma olin kurb.
Seal Kohtla-Järvel pidas Jani kursuseõde oma sünnipäeva, nägin Jani kursusekaaslasi ja nii ja naa. Üritasin seal sõbralik ja tore olla, aga midagi ei tulnud vist väga välja, sest jah, ma kohe üldse ei meeldinud neile. No tee mis tahad! Ühed olid väljas ja teised sees. Läksin välja ja üritasin seal suhelda ja tutvuda. Läks paremini. Ja siis tuleb mingi tüüp, et: ohohoo, Janile ikka nii meeldiks, kui sa tema kõrval seal istuksid ja nuku oleksid. Ma ei tea, mine ikka sinna Jani juurde. Mingi kolm korda käis mulle seda juttu rääkimas, ma täpselt ei saa aru, mis ta sellega saavutada tahtis.
Siis mul hakkas veel kurvem, joonud juba ka natuke ning siis nagu ikka ja alati tekkis mul soov kuskile salaja minema jalutada, et kõik muretseks ja siis tulla üllatunud ja süütu näoga tagasi, et oi!, mis te nüüd minu pärast muretsesite või? Ma ju käisin LIHTSALT JALUTAMAS.
Aga, sa vana raibe, ma ju ei arvestanud, et ma olen Kohtla-järvel ja et seal jalutab igasuguseid kolle ringi ja et neil kollidel võivad ka mõned kurjemat sorti kavatsused olla.
Nii ma siis läksin, oma öösärgitaolise kleidikese ning paljaste jalgadega pimedasse Kohtla-järve öösse jalutama. Et igav ei oleks, võtsin telefoni ja helistasin näiteks (hmm..kellele helistada ja kurta oma kurba saatust, et Reelika mulle ei helistanud minu omaenese sünnipäeval, nii kurb, nii kurb), näiteks...Andresele. Andres kuulas mind ja lohutas ja mõtles igasugust ulmet välja. Ja mina kurtsin ja tema lohutas. Mõtles igasuguseid vabandusi välja ja oli hullult sõber mulle.
Nii ma seal siis jalutasin, igast kahtlaseid tüüpe läks mööda, vaatasid imelikult ja, õnneks möödusid suurema pärimisteta. Siis, läks üks mööda ja keeras otsa ringi, mai saand aru ju mis ta räägib, venelane oli ja, noh, ma ju rääkisin telefoniga ka ju. Siis ta mõtles, et teeb kätega mulle asjad selgeks. Miskipärast ma arvan, et TEMA arvas, et mina olen mingi pooletoobine, kuskilt hullumajast öösel jalga lasknud, arvestades, miuke ma välja nägin :D. Ta näitas näpuga mu jalgade peale ning siis pani käed kokku ja pea alla, umbes, et miks ma öösärgi väel ja paljajalu öösel väljas olen, kas kõik on korras. Mina hakkasin nii hirmsasti kartma, näitasin, et kõik on okei ning kiirendasin sammu,et tagasi minna.
Oi, mis kisa seal lahti oli, kui ma tagasi jõudsin, tsiisas!
Hommikul, kui ma vetsu läksin, siis kogemata (nagu filmis, ma ütlen!) juhtusin pealt kuulma (kuulama ka muidugi, kui sa ikka endale viitamist kuuled, siis, mida sa ikka teed, sured põnevusest!) läbi vetsuakna, kuidas nemad seda eilset asja kommenteerisid. Õnneks nad miskit halba ei öelnud, aga ega nad mu nime ka ei teadnud, ma olevat Jani naine, ja olevat eile tükk aega kadunud olnud.
Kuradi veidrkud ikka!

Bleed you dry

Ei, ma ei ole enam Lenny Kravitzit unes näinud.
See eest nägin punast autot, ilgelt vinget (mitte minu arvates), ja mille isa endale sai, kauba peale, korteriostu eest. See oli midagi väga sürrealistlikku, nagu mingi ulmeauto. Tumemustad klaasid ja seest nagu vormel. Ja mu ema ei lubanud sellega sõita, sest see on ju ometigi ISA OMA.
Aga muidu jah, ma näen palju asju unes.
Näiteks kuidas ma läksin vana käsitöö õpetaja juurde, et küsida kuidas need pisted käisid, mida me kunagi õppisime, tead küll, need, mis me ilusti ära raamisime ja nii. Ja see kool oli kaugel linnast ja ma läksin audiga sinna. Järgmine hetk oli mingi ekskursioon, bussiga, jooksin bussi, et kõige ette koht võtta. Siis poole tee peal tuli mul meelde, et ups, ma olen ju autoga. Siis ütlesin bussijuhile, et lase mind maha siin, tema aga vastu sellise kurikavala muigega et, ei lase siin, ei saa. Natukese aja pärast lasi mu maha ja siis mul tuli meelde, et Janil on ju tõukeratas, ohhoo, sellega ma saan tagasi sinna sõita. Ja vaata-aga-vaata, tee ääres poisid korjasid põllu pealt kartuleid või muud asja, ma ju ei tea, mida, ja seal nende juures oli tõukeratas! Läksin sinna ja võtsin selle, mingid niidid olid seal ümber, kiskusin selle lahti sealt. Ja kui need poisid tahtsid tulla ja seda ära võtta (tegelt neil oli selline lootusetu nägu juba peas, et jah, midagi ei saa enam teha), siis ma ütlesin neile, see on Jani oma!! Ning sõitsin minema. Poolel teel tagasi mõtlen, et aga äkki saaks ikka kellegi auto peale. Ees tuli mingi pood, selline nagu saksamaal kiirteede ääres, selline uhke bensiinijaam-pood-restoran-vets. Number 3 või venekeele jjje, mai teagi, oli seal suurelt maja küljes. Siis vaatan, et ohhoo, Marika mingi punase autoga, jooksen, et äkki nad viivad mu ära, aga ei, nad juba said teele ja vales suunas. Nad sõitsid küll teele, aga ei saanud oma suunavööndisse ning üritasid sellest autost mööda sõita, aga siis tuli teine auto vastu ja oli pauhh! kokkupõrge, kellegagi midagi vist ei juhtunud, ainult jalad olid vist katki, kapoti all ikkagist ju, ja siis Marika tuleb autost välja, punasest autost, punase kleidiga ning ütleb, et kurat! oli seda nüüd vaja!

Vat nii. Mõtlesin, et peaks need unenäod ikkagi üles tähendama, naljakas pärast lugeda.
Muidu jah, eks nad on ikka mingist asjast tulnud, need unenäod ma mõtlen.
Praegu ma siis loen naiskirjanikke edasi, üritan targa jutu kokku klopsida ning hea hinde välja teenida.