See, mida ma praegu teen on nagu see, millest ma unistasin.. või noh, mõtlesin 2 aastat tagasi. Et ma istun siin kodus öösel arvuti taga tähtsa näoga, olen omast arust jõle tuus ja kirjutan mingit akadeemilist möga kokku.
Noja siin ma olen. Täpselt nii on. Kell on öö ja ma kirjutan akadeemilist möga kokku, pool mõtlen välja. Okei, enamuse.
Ma tegelt üldse ei tea, mis kasu sellest on. Et ise siis usun, et olen jõle tark?????
Koroona pärast jäi üks närune aine lõpetamata, sest ise olen süüdi, elu õppetund, ei saa järgi teha, 0. Veits kergelt vihane olen. Nagu pehmelt öeldes. Mulle ei meeldi see. Kiusavad. Aga ma ikka ei jäta jonni. Kui ikka tahan, siis saan! No peab saama!! Nii mõttetu ju keelata kedagi, kes nii väga tahab õppida ja asjad ära teha. A ei, oota aasta, siis äkki on rohkem tahtmist. EI OLE, RONG LÄHEB ÄRA!!!!
Muidu on väga hästi kõik.
