Jah. Elus peaks kõiki muutusi rõõmsalt või siis vähem rõõmsalt tervitama. Iga lõpp peaks millegi uue algus olema. Teoreetiliselt. Aga kui need lõpud on nii pikad ja piinarikkad, siis on raske näha midagi head ja ilusat.
Mu aju ei saa üldse praegu aru, kuidas saavad asjad kannapealt pöördeid teha. Kuidas saab üks inimene ühel hetkel teha nii õnnelikuks ja siis järgmisel hetkel kõige õnnetumaks inimeseks maailmas...
Ma tean, ma tean, ma tean, et ma ju tegelikult ei ole. Mul on nii palju, mille pärast õnnelik olla. Aga ikkagi. Nendel ainukestel hetkel, kui kõik on nii hägune ja ebareaalne, siis ei näegi mitte ühtegi, isegi mitte tibatillukest, head asja.
Ja kui, siis ikka kõik jama sajab korraga kaela. Ja nii ma siis istungi siin, vahel nutan, vahel naeran. Sest kogu see olukord tundub täiesti absurdsena. Pole need seebiseriaalid üldse ülepingutatud. Kõik toimubki päriselt ka nii.
In your face!
