Vaatasin just, et mu viimane postitus on peaaeguaasta tagasi juba. Ju pole siis midagi öelda olnud. Ega siin juhtunud ka midagi erilist pole. Või noh, olen suureks kasvanud ja ei näe enam nendes asjades mingeid erilisi juhtumisi. Millest on kahju muidugi. Vanasti sai ühest vestlusest, pilgust, kellegi nägemisest linnas, unenäost teha nii suure sündmuse ja kõik elasid kaasa. Nüüd on nagu sellised asjad teisejärgulised ja kõik üritavadki lihtsalt igapäevaga toime tulla, mis alati ei tule välja muidugi. Minul küll vähemalt mitte.
Praegu ma tunnen, et ma tahaks kogu oma energia suunata kooli, et õppida kõike ja hästi ja teha kõike terviklikult, mitte lihtsalt go with the flow. Kuigi ma olen ka selles suhteliselt osav.
Mõtlen vahel ikka Viljandi peale ja kui tore meil tegelikult oli. Ja kui mõnusad ja head inimesed seal koos minuga olid. Tekib selline kibemagus tunne, et kõik möödas on. Ja siis mõtlen, kas ma teeks seda kõike uuesti, kui võimalus oleks? Aga ma olen õnnelik, et ma olen sellest osa saanud.
Praegu on mul ainult TTÜ ja sellega seonduv. Kedagi enam ei näe, kõik on kadunud. Võib-olla ma olen ise passiivne ja ei hüppa ja karga ringi, et midagi korraldada. Ja lihtsalt ei jõuagi.
Aga nagu kirjutas Fitzgerald kunagi ammu: "Niisiis rügame edasi, paadinina vastuvoolu, ja meid kantakse peatumatult tagasi minevikku".
