Üksaasta, kui mul oli sünnipäev, siis ma olin kellegi teise sünnipäeval, kaugel idaläänevirumaal, Kohtla-Järvel.
Enne seda muidugi, iseenesest mõista, käisime Kaberneemes alasti ujumas. Hullult äge on ikka ilma riieteta ujuda, ükskõik missuguste riieteta.
Teel Kohtla-Järvele, surprise, surprise, kuulasime Lenny Kravitzit muidugi ja ma jäin magama. Pime oli juba ja sünnipäev hakkas läbi saama. Ja Reelika polnud mulle ikka helistanud. Ma nii ootasin, et Tema mulle helistaks, kõige parem peaks ikka ju helistama, mitte sõnumit saatma, või veel hullem, orkutisse kirjutama. Oi, ma olin kurb.
Seal Kohtla-Järvel pidas Jani kursuseõde oma sünnipäeva, nägin Jani kursusekaaslasi ja nii ja naa. Üritasin seal sõbralik ja tore olla, aga midagi ei tulnud vist väga välja, sest jah, ma kohe üldse ei meeldinud neile. No tee mis tahad! Ühed olid väljas ja teised sees. Läksin välja ja üritasin seal suhelda ja tutvuda. Läks paremini. Ja siis tuleb mingi tüüp, et: ohohoo, Janile ikka nii meeldiks, kui sa tema kõrval seal istuksid ja nuku oleksid. Ma ei tea, mine ikka sinna Jani juurde. Mingi kolm korda käis mulle seda juttu rääkimas, ma täpselt ei saa aru, mis ta sellega saavutada tahtis.
Siis mul hakkas veel kurvem, joonud juba ka natuke ning siis nagu ikka ja alati tekkis mul soov kuskile salaja minema jalutada, et kõik muretseks ja siis tulla üllatunud ja süütu näoga tagasi, et oi!, mis te nüüd minu pärast muretsesite või? Ma ju käisin LIHTSALT JALUTAMAS.
Aga, sa vana raibe, ma ju ei arvestanud, et ma olen Kohtla-järvel ja et seal jalutab igasuguseid kolle ringi ja et neil kollidel võivad ka mõned kurjemat sorti kavatsused olla.
Nii ma siis läksin, oma öösärgitaolise kleidikese ning paljaste jalgadega pimedasse Kohtla-järve öösse jalutama. Et igav ei oleks, võtsin telefoni ja helistasin näiteks (hmm..kellele helistada ja kurta oma kurba saatust, et Reelika mulle ei helistanud minu omaenese sünnipäeval, nii kurb, nii kurb), näiteks...Andresele. Andres kuulas mind ja lohutas ja mõtles igasugust ulmet välja. Ja mina kurtsin ja tema lohutas. Mõtles igasuguseid vabandusi välja ja oli hullult sõber mulle.
Nii ma seal siis jalutasin, igast kahtlaseid tüüpe läks mööda, vaatasid imelikult ja, õnneks möödusid suurema pärimisteta. Siis, läks üks mööda ja keeras otsa ringi, mai saand aru ju mis ta räägib, venelane oli ja, noh, ma ju rääkisin telefoniga ka ju. Siis ta mõtles, et teeb kätega mulle asjad selgeks. Miskipärast ma arvan, et TEMA arvas, et mina olen mingi pooletoobine, kuskilt hullumajast öösel jalga lasknud, arvestades, miuke ma välja nägin :D. Ta näitas näpuga mu jalgade peale ning siis pani käed kokku ja pea alla, umbes, et miks ma öösärgi väel ja paljajalu öösel väljas olen, kas kõik on korras. Mina hakkasin nii hirmsasti kartma, näitasin, et kõik on okei ning kiirendasin sammu,et tagasi minna.
Oi, mis kisa seal lahti oli, kui ma tagasi jõudsin, tsiisas!
Hommikul, kui ma vetsu läksin, siis kogemata (nagu filmis, ma ütlen!) juhtusin pealt kuulma (kuulama ka muidugi, kui sa ikka endale viitamist kuuled, siis, mida sa ikka teed, sured põnevusest!) läbi vetsuakna, kuidas nemad seda eilset asja kommenteerisid. Õnneks nad miskit halba ei öelnud, aga ega nad mu nime ka ei teadnud, ma olevat Jani naine, ja olevat eile tükk aega kadunud olnud.
Kuradi veidrkud ikka!
